Mis on ökoloogilised puhastusvahendid ja kuidas neid valida?

Me määratleme erineval viisil seda, mis on mahetoit, kuid on olemas aktsepteeritud standardid ja määratlused. See on toit, mida kasvatatakse mahefarmides ja mis on toodetud mahepõllumajandusliku tootmise standardi järgi. Need standardid on määratletud ja avalikult kättesaadavad - huvilised saavad teada, milliseid kemikaale või tehnoloogilisi protsesse tohib kasutada, mida mitte, milliseid lisaaineid tohib lisada ja milliseid mitte. Mis on tarbija jaoks praktikas väga oluline, on see, et EL’i riikides on mahetoidu standardid samad ja isegi märgistamine muutub kohustuslikult ühtseks, erinevad ainult sertifitseerimisasutused. On tõsi, et erinevate sertifitseerimisasutuste teadlikkus ja maine pole samad, kuid saavutatav standard on sama. Samuti nõuavad õigusaktid, et kõikidel toituainetel peab olema märgitud nende koostis. Seetõttu võime näha isegi neid väheseid lisaaineid või säilitusaineid, mida mahepõllumajanduslik standard lubab.

Ökoloogilise kosmeetika puhul see nii pole, sest ühtset standardit ei eksisteeri. Ühe sertifitseerimisasutuse standardi kohaselt vajab ökokosmeetika 10% ökoloogilisi koostisosi, teise järgi - lausa 95%. Ehkki loodusliku ja ökoloogilise kosmeetika harmoneeritud standard COSMOS on EL’is hiljuti kasutusele võetud, pole see veel kuigi levinud ja tuntud ning turul on endiselt kasutusel erinevad sertifikaadid (nt BDIH, Ecocert, Soil Association jne). EL’i riikides müüdavate kosmeetikatoodete puhul on siiski kohustus märkida pakendile KÕIK koostisosad INCI nimedega (International Nomenclature of Cosmetic Ingredients - Rahvusvaheline Kosmeetikatoodete Koostisosade Nomenklatuur). Tänu INCI’le leiame kõik koostisosad ühtemoodi nimetatuna ka Saksa, Šveitsi ja Ameerika kosmeetikatoodetes.

Tõsi, INCI ei avalda kogu teavet, mida sooviksime teada, sest kui tootja ei avalikusta, siis on aine päritolu siiski ebaselge. Näiteks võib glütseriin olla loomset, taimset või keemilist päritolu, parfüüm võib viidata kunstlõhna lisamisele, kuid see võib olla ka looduslike eeterlike õlide segu. Sel juhul tuleb tugineda tootja poolt deklareeritud teabele nende kasutatavate toorainete ja protsesside kohta. Kui tootja on teada, on oluline usaldus tema teabe vastu - kuidas muidu saaks tema tooteid kasutada? Probleemid tekivad siis, kui tarbija ei usalda kauplejat, kes suhtleb tootjaga või kauplejat ei huvita tootja usaldusväärsus. Selle tulemusel on tekkinud massiliselt ökopoode (health shops), kes tunnevad huvi, kuidas ja mis kaupa neile müüakse. Ostjad, kes pole ostude suhtes ükskõiksed, kipuvad ostlema pigem sellistes poodides, mitte supermarketites, sest nad teavad, et neid huvitab toote koostis ja müüjalt on võimalik nõu küsida.

Seega sõltub mahetoidu ja -kosmeetika nimetus sellest, millest ja kuidas need valmistatud on. Lisaks saavad huvilised üsna hõlpsasti teada nende toodete koostise ja keskkonnasõbralikkuse taseme. Kuid mis täpsemalt on keskkonnasõbralikud majapidamispuhastusvahendid, ei oska keegi öelda. Sellel on palju põhjuseid. Eelkõige ei mõõdeta pesuainete keskkonnamõju mitte ökoloogiliste koostisosade koguse järgi, vaid tegeliku mõju järgi keskkonnale. See sõltub muidugi kõige rohkem koostisest, kuid seda pisut teise nurga alt. Toiduainete ja kosmeetikatoodete osas eeldame, et kõik koostisosad on toitainerikkad, st kasulikud meie kehale. Me ei söö ega määri nahale pesuaineid, vastupidi, püüame neid oma kehast võimalikult kaugel hoida. Eeldame, et puhastusvahendid puhastavad, kuid kahjustavad meid ja loodust nii vähe kui võimalik, ja hindame nende keskkonnasõbralikkust vastavalt kahjustuse tasemele.

Põhimõtteliselt võiksime ökoloogilisteks puhastusvahenditeks nimetada ainult vett, äädikat, soola, sidrunhapet, soodat ja võib-olla veel mõnda ainet. Neid mainivad kõik ökoloogilise elustiili juhised. Suurepärane näide vastutustundlikust tarbimisest ja ökoloogilisest elustiilist on kahjuks vähestele vastuvõetav. Selleks, et mõju keskkonnale oleks tegelikult ka positiivne, peaksid inimesed saastama vähemalt 20–30% vähem. Ei piisa sellest, et mõned ei saasta üldse. Seega peame rääkima puhastusvahenditest, mida müüakse poodides, mis nimetavad end ökopoodideks. Ja selleks on kindlad argumendid.

Nagu võib juba kahtlustada, puudub ühine puhtuse standard. Need standardid, mis eksisteerivad, pole nii levinud ja mitmekesised kui kosmeetikas. Ehkki on olemas EL’i õigusaktidega reguleeritud ökomärgis - EU Flower (ehk EU Ecolabel), pole see veel kuigi levinud. Peamiselt seetõttu, et paljud tootjad leiavad, et selle nõudmised pole piisavalt ranged. Näiteks ei nõua ega julgusta see taastuvate toorainete kasutamist, ei kohalda piisavalt kõrgeid nõudeid toote biolagunevusele (biodegradability) ja fosfaatide kasutamisele. Täna ületab enamik ökoloogiliste puhastusvahendite turul tegutsevaid tootjaid EU Flower’i nõudeid. Seega pole neil ka mõtet seda sertifikaati osta. Eriti kuna sertifikaat ja eriti pakendil olev logo on kallid ja tõstavad toote hinda. Seetõttu ei osta mõned tootjad „eurolille“, olgugi, et nad vastaksid selle nõuetele.

Pesuaineid peetakse ökoloogilisteks, kui need vastavad teatud üldistele ja erikriteeriumidele. Kõige tavalisem kriteerium on see, et need peavad olema keskkonnale vähem kahjulikud kui üldlevinud vahendid. Väga selge. Mis jääb aga ebaselgeks on see, kui palju vähem. Kasutusel on keskmiste ühilduvuskriteeriumide rühmad. Siin on mõned neist.

Puhastusvahendid (pindaktiivsed ained) peavad keskkonda sattudes lagunema kahjutuks aineks (võiksime veel küsida, mitu päeva need peaks lagunema ja millises mahus), pakendit peaks olema ainult nii palju kui vaja ja need peaksid olema taaskasutatavad (millisel määral?), tootele peavad olema lisatud täpsed juhised selle kohta, mis määral ja mis juhtudel on vajalikud abinõud ning mis kõige tähtsam - need peavad pesema väga hästi ja tõhusalt, ka madalatel temperatuuridel. Näiteks nõuab EU Flower enamike pindaktiivsete ainete lagunemist 28 päeva jooksul, aga mõned tehnoloogiliselt arenenud tootjad suudavad tagada, et nende toodang teeb seda juba 48 tunni möödudes.

Veelgi täpsemate kriteeriumite järgi jälgitakse tavaliselt tootes sisalduva fosfori kogust, kas tootmisel kasutatakse õli, kas leidub kloori ja muid ohtlikke koostisosi, kas toode sisaldab GMO-d, mida ja kui palju kasutatakse lõhna- ja säilitusainetena. Kõigile neile küsimustele vastatakse kindla standardiga, näidates teadaolevate ja kahtlaste koostisosade piire. Nagu mainisin, on täna kehtivad standardid juba tootjate võimekusest maha jäänud. Ja kuna tarbijad soovivad vähem saastada, on tõenäoline, et tootjate endi välja töötatud või nendest inspireeritud standardid ilmuvad turule vastavalt tehnoloogia reaalsetele võimalustele ja ei tõsta seega toodete hinda märkimisväärselt.

Siiani on lisaks väiksele valikule erinevatele standarditele veelgi vähem läbipaistvust. Puhastusvahendite koostist on erinevalt kosmeetikast märkimisväärselt keerulisem kindlaks teha. Lisaks puudub ka kohustus nende koostist pakendil avaldada. EL’is on kohustus märkida lõhna- ja maitseained ning säilitusained, mujal maailmas pole sedagi. Seni on USA nõudnud ainult ohtlike ainete märgistamist, mis võivad põhjustada ägedaid reaktsioone. 2009. aastal võeti vastu uus seadus, mis kohustas tootjaid avaldama toote täieliku koostise. Tõsi, seadust rakendatakse järk-järgult, seega ei leia Ameerika puhastusvahenditelt jätkuvalt täielikku koostist. Euroopa Liit on vastu võtnud mitmeid puhastusvahendite märgistamist käsitlevaid juhiseid, kuid need on jäänud vaid soovitusteks. Mõned tootjad järgivad mõnda punkti, teised järgivad teisi.

Nn keemiline koostis on tavaliselt pakendil märgitud nii: x% katioonseid pindaktiivseid aineid, y% anioonseid, kõik kasutatud taimeekstraktid ning, nagu kohustuslikud säilitusained ja lõhnaained. Tarbijal võib jääda mulje (ja tavaliselt jääbki), et ta näeb pakendil kogu koostist ja oskab hinnata konkreetse puhastusaine võimalikku kahju. Väljatoodud koostis pigem maskeerib kui paljastab. Nagu kosmeetikatoodete puhulgi, oleks kogu koostis nähtav kui tootja määraks INCI. Kuid väga vähesed majapidamispuhastusvahendite ja puhastusvahendite tootjad teevad seda. EL’i õigusaktides sellist nõuet pole ja tuginetakse ärisaladustele, mis on mõistetav, kuid kosmeetikatootjad peavad mingil põhjusel ilma selleta hakkama saama.

Teisest küljest, kuna keemiliste elementide mõju sõltub paljudest teguritest (kogused, ühendid, toorained, töötlemine, kontsentratsioon jne), pole tarbijal võimalik hinnata konkreetse toote kahjulikkust isegi selle täieliku koostise põhjal. Kuna kaubad on suhteliselt uued ja nende ümber ringleb hulgaliselt teavet kahjulike ainete kohta, üritab tarbija olla ettevaatlik nende suhtes, vältides teadaolevate kahjulike koostisosadega toodete ostmist. Ja see on sageli väga petlik - näiteks ei meeldi tarbijale, et WC-puhastusvahend kasutab säilitusainet, mille kohta on palju teavet, et see võib olla kahjulik (seda küll toidus, mistõttu ei kasutata seda mahetoidus). Või tekitab hirmu SLS põrandapesuvahendis - sest tarbija kuulis, et see olevat paha aine, ent unustas, et sellest tingitud kõrvaltoime on seotud nahaärritusega ja seetõttu välditakse seda looduslike šampoonides ja puhastusvahendites. Selline klient valib väga sageli toote, mille koostis on kõige vähem avalikustatud, näiteks toodetud väljaspool EL’i, kus isegi säilitusaineid pole vaja märkida. Seega on ilmne, et tarbijal oleks hea teada ja mõista puhastusvahendite võimalikke kahjusid ja rakendada neid teadmisi praktikas.

Kahju võib olla kolmekordne. Esimene asi, millest ilmselt kõige sagedamini räägitakse, on tervisekahjustus - sissehingamine, puudutamine, pesuvahendites pestud riiete kandmine. Tavalised pesemisvahendid võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme: alates väiksematest ärritustest kuni astmahoogude, hormonaalsete häirete ja kasvajateni. Ökoloogilistes pesuvahendites kahjulikeks tunnistatud koostisaineid (nt APEO, NTA, sünteetiline muskus, kloor, sooda perboraat, optilised valgendid jne) tavaliselt ei lisata, seega on säilitusained ja lõhnaained endiselt kõige olulisemad ning nende eest vastutavad EL’i tootjad. Ökoloogiliste puhastusvahendite tootjad pakuvad sageli alternatiivset, sama otstarbega toodet, lõhnaga ja ilma, kõrgemates ja madalamates kontsentratsioonides (madalamad kontsentratsioonid on inimeste tervisele paremad, kuid jäätmete osas vähem sobilikud).

Kuidas vähendada säilitusainete kogust või asendada kangemad mahedamatega, on ilmselt „roheliste“ tootjate laborite kõige olulisem ülesanne. Selle tulemusel paraneb toodete koostis pidevalt. Siiski ei tohiks eeldada, et nn ökoloogiline pesuaine ei tohiks sisaldada säilitusainet. Sõltuvalt toote tüübist, koostisest, kontsentratsioonist ja pakendist võib seda sisalduda vähem või rohkem, kuid seda on harva võimalik täielikult vältida. Kuid see pole eesmärk - kõige olulisem pole see, et konkreetse koostisosa kahju oleks väikseim eraldiseisvana, vaid et tootel oleks väikseim üldine keskkonnamõju. Tuleb ette, et keskmise informeeritud tarbija rõõmustamiseks asendab tootja tugevama säilitusaine nõrgemaga, seetõttu tuleb kasutada rohkem pindaktiivseid aineid (PAM), mis ei ole loodussõbralikud.

Teist tüüpi kahju on seotud loodusega. Esimene asi, millest tasub siinkohal rääkida, on toorainete päritolu. Kui puhastusvahendid on valmistatud naftast, ei saa nad mingil juhul väita, et need on ökoloogilised (ehkki EU Flower seda ei keela). Naftasaadusi on raske lagundada, põhjustades kahju pinnasele, veele, taimedele, loomadele ja inimestele. Kui loomseid osasid (nt rasvad) või tooteid kasutatakse loomkatsetes toorainena, ei saa sellist tootjat pidada mahepõllumajanduslikuks. Selge koostisosa, mida tuleb vältida, on fosfaadid - reovette sisenedes toimivad need väetisena ja stimuleerivad veekogudes sette tekkimist, mis tapab veeloomi. Fosfaatide kasutamine pesupulbris on EL’is piiratud, kuid teistes toodetes sõltub nende sisaldus tootja rakendatud standardist. EU Flower standard ei keela, vaid ainult piirab fosfaatide kasutamist.

Kolmas kahju tüüp on seotud toote efektiivsusega. Keskkonnakirjanduses mainitakse seda harva, kuid see pole vähem oluline, kuna mõjutab otseselt tarbijate käitumist. Ökoloogilised puhastusvahendid peaksid puhastama sama hästi kui mitteökoloogilised. Vastasel juhul kasutavad inimesed neid suuremates kogustes (mis tähendab rohkem jäätmeid) või naasevad tavapäraste, saastavamate ainete juurde. Ainult üksikud muudavad nõudeid välise puhtuse suhtes ja mitte pesuvahendite suhtes. Kuid nagu juba mainitud, ei ole see keskkonna seisukohast piisav.

Kahtlusi ökoloogiliste puhastusvahendite tõhususe osas kohtame iga päev. Aegadel, mil ökoloogilised puhastusvahendid ei olnud kättesaadavad, on harjutud kasutama väga ebaefektiivset loodussõbralikkust teesklevat supermarketikaupa. Selle tarbijad on tänapäeval ökotoodetele üle minemise osas kõige „raskem“ sihtgrupp. Nad ei usu, et ökotooted on efektiivsed, ega taha isegi enam proovida. Kuigi paljud, kes on neid proovinud, on imestunud ja imetlenud, kuidas mõnda tüüpi ökoloogiliste puhastustoodete tõhusus ületab tuntuid mittemahepõllumajanduslikke tooteid!

Tuleme lõpuks tagasi küsimuse juurde, kuidas valida ökoloogilisi pesemisvahendeid. Ma ei tahaks siinkohal nimetada konkreetseid tootjaid, kuna kõigil neist on oma põhjendatud lähenemisviis, millist kolmest nimetatud kahjust tuleks kõige rohkem vähendada ja mis on asjakohane ning mis mahetootjale ei sobi. Ma soovitan pöörata tähelepanu järgmisele teabele pakendil:

• et see on toodetud ilma naftasaadusteta ja toode laguneb kergesti;
• et toode ei sisalda fosforit (P) ja fosfaate;
• et kasutamata loomseid saadusi ja tooteid ei testita loomadel.

Kui tootja täpsustab toote täieliku koostise (INCI), on see kindel viide ettevõtte läbipaistvusele ning ettevõte saavuta odavat tuntust.

Keemilise koostise lugemisel pea meeles, et tootja ei pea seda täielikult märkima. Seega, kui INCI-t ei ole märgitud, on mõni koostisosa tõenäoliselt märkimata jäetud. Samuti tuleks meeles pidada, et INCI-s kasutatavad terminid ja keemiline koostis on erinevad, seega ei pruugi sa tingimata tuvastada otsitavaid koostisosi. Keskkonnasertifikaadi olemasolul (sellel ei pea olema logo, võib olla lause, et toodet kontrollib asjaomane asutus), on see garantiiks, et see pole halb toode. Tõsi, nagu nägime EU Flower’i näitest, ei tähenda see, et see oleks parem kui teised tooted, millel pole sertifikaati.

Veel üks tähelepanuväärne näitaja on hind. Kõigi sarnase keskkonnasõbralikkuse tasemega puhastustoodete turuhinnad on ligikaudselt samad. Need erinevad üksteisest vaid pakendis sisalduva koguse ja kontsentratsiooni osas. Seega kui puhastusvahend näeb välja keskkonnasõbralik, kuid on konkurentidest märksa odavam, peaksid lähemalt uurima selle koostist.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė (2010)