Soolast: Himaalaja sool ja teised soolad

On tõenäoliselt keeruline leida teist toodet, mis oleks niivõrd vastuoluline kui sool. Ühest küljest on sool ülitähtis. Seda on pikka aega peetud tohutuks varaks, isegi sõdu on peetud soolavarude rüüstamiseks. Soola kasutatakse abinõuna erinevates rahvameditsiinides. Teisest küljest seostatakse soola tänapäeval väga paljude erinevate haigustega, eriti kõrge vererõhuga. Plusside ja miinuste järgimine ei jäta tähelepanuta, et me räägime erinevatest toodetest. Lõppude lõpuks erineb tänapäeval kasutatav rafineeritud sool looduslikust soolast üsna palju. Veelgi üllatavam on aga katse eitada rafineeritud ja loodusliku toote (nt Himaalaja soola) erinevusi.

Inimkeha ise soola ei tooda, seetõttu peab seda toiduga tarbima. Kuni 19. sajandini oli sool erandlik, kallis toode. Tänapäeval on soola tootmine täielikult tööstuslik. Soola toodetakse suurtes kogustes, erinevast toorainest, mille hind on uskumatult madal.

Ametlike soovituste kohaselt peaksime vältima soola sama rangelt kui rasva. Valitsev seisukoht rasva kohta on muutumas: juba on kokku lepitud, et ühte tüüpi rasvu tuleks vältida ja teisi, eriti küllastumata rasvu, tarbida rohkem. Arvan, et ka ametlik ühemõtteliselt negatiivne arvamus soola kohta on mõõdukam, sest viimasel ajal on tehtud palju uuringuid, mis tuletavad meelde ja taastõestavad soola vajalikkust toitumises...

Soolal ja soolal on vahe

Inimesed on töödeldud soola kasutamisega nii harjunud, et üldsus on täielikult kaotanud arusaamise, et soola väärtus on seotud selle looduslikkusega. Hoolimata paljudest soovitustest, väga vähesed tarbijad uurivad, millest toode koosneb ja kuidas see on valmistatud. Inimesed vajavad tuntud kaubamärke ja madalaid hindasid. Toiduainetele kirjutatakse üldiselt, kas see on rafineeritud ja see koosneb. Soola pakendi peale pole aga märgitud, kas seda on rafineeritud. Justkui ei saakski sool olla loomulik.

Tänapäeval koosneb tavaline lauasool naatriumkloriidist (97,5%), joodist (2,5%), fluorist ja kunstlikest paakumisvastastest ainetest. Sellist soola rafineeritakse kõrgel temperatuuril ja seetõttu on see kaotanud oma naturaalse struktuuri. Kehal on raske omastada sellist soola. Mõõdukalt tarbides võib see tõsta vererõhku, soodustada artriiti, tselluliiti, reumat, neerude ja sapipõie kive ning häirida kõiki elutähtsaid funktsioone.

Rafineeritud toit hävitab meie keha ühel lihtsal põhjusel - inimkeha on kohanenud toitainete imendumisega nii, nagu loodus nad lõi. Eelmisel sajandil võitis inimene looduse üle ja meie tervis kannatab selle all.

Väljapaistev Saksamaa füsioterapeut, füsioterapeutide ja arstide seminarikeskuse asutaja Sven Hurtig arvab tänapäeva lauasoola kohta nii:
„Sellel on vähe ühist loodusliku soolaga, mida kunagi maa seest kaevandati. Looduslikus soolas sisalduvate mineraalide sisaldus on tasakaalus, mistõttu on see inimestele ja loomadele kasulik. Loodus on täiuslik. Selles pole midagi liigset ja ebavajalikku.

Ametlik lähenemine

Toitumisspetsialistide valitsev arvamus väljendab harva looduslikkuse prioriteeti. Välja arvatud värskete kohalike köögiviljade puhul, ja ei pea tingimata paika, sest võib selguda, et nende kasvatamise käigus on kasutatud rohkem väetist, sõnnikut või komposti ja köögiviljades leidub rohkem nitraate. Täpselt nii, kõik ühes loetelus, ehkki sünteetiliste väetiste ja loodusliku ökoloogilise aine mõjud köögiviljadele on väga erinevad. Mahepõllumajanduse eelistest räägivad sageli ainult mahetootjad ise, ökotooteid müüvad kauplused ning üksikud entusiastid. Nitraatide õudustest võid kuulda ülepäeviti ent pestitsiididest räägitakse vahel harva. Ehkki bioloogid rõhutavad, et isegi väikestes kogustes on pestitsiidide tekitatud kahju võrreldamatult suurem kui nitraatidel. Viimase sisaldumisest köögiviljades (mitte vees) ei tasu isegi mitte rääkida, kui meil on palju tõsisemaid probleeme.

Põhitõde peitub arvutustes ja uuringutes. Toitumise ametlik õpetus põhineb eeldusel, et inimese tervise ja keha individuaalseid protsesse määravad mõõdetavad mikroelemendid ja vitamiinid. Ja isegi mitte kõik, vaid ainult need, mille jaoks õigusaktid määravad soovitusliku päevaannuse (RDA): nimelt 13 vitamiini ja 14 mineraalainet. Kui toode sisaldab nimetatud elementide nõutavat igapäevast kogust, on see kasulik, ja kui neid pole piisavalt, või ei leidu neid üldse, siis pole see kasulik.

Tundub, et sama juhtus ka Himaalaja soolaga. Just sellest räägib minu artikkel Himaalaja soola „eristamatuse” kohta. Et Himaalaja sool ei sisalda sellist mineraalide ja mikroelementide kontsentratsiooni, mis rahuldaks kõiki inimkeha vajadusi. Täiesti õige, eriti kuna keegi ei söö lusikate kaupa soola, isegi mitte Himaalaja soola (ma loodan). Kuid kahtlen, et keegi väidaks, et soolast piisaks kõigi mineraalide vajaduse rahuldamiseks. Himaalaja soola armastajad ja propageerijad märgivad, et see sisaldab 84 erinevat elementi. Teadus väidab, et inimkehas on 30 elementi ja selle põhjal kahtleb, kas ülejäänud 54 on kasulikud. Neile, kes usuvad, et loodus on täiuslik, ei tule selline järeldus pähegi. Eriti kuna pole põhjust arvata, et kõiki elemente on võimalik tabada - teadus ju avastab pidevalt midagi uut. Samuti ei pea kõik elemendid jääma kehasse, nad saavad osaleda ainult reaktsioonides.

Lugedes lääne teaduskirjandust iidsetes kultuurides hinnatud taimede kohta, tulevad meelde väga sarnased järeldused. Mõjud (nt närvide, hormonaalsele, immuunsuse seisundile) on registreeritud, kuid pole selge, mis (millised keemilised elemendid) neid mõjutavad ja seega on vaja rohkem uurida.

Ja mõjusid on palju. Mõni leiab ühe, teised eitavad seda. Teised muudavad natuke tingimusi ja saavad isegi erinevaid tulemusi. Kui meenutame kvantfüüsikat, mõistame, et see ei saakski teisiti olla, sest eksperimendi tulemused ei sõltu mitte ainult tingimustest, vaid ka uurija ootustest.

Veelgi keerulisem on ametlikus keeles selgitada, mida tähendab kristallide looduslik struktuur ja miks on halb seda kahjustada. Kuigi justkui peaks see olema selge. Lõppude lõpuks teavad kõik, et traditsioonilisi mineraale, näiteks rauda või kaltsiumi, on kontsentreeritud kujul tarbimisel keeruline (mõne inimese jaoks võimatu) omandada. Loodusliku toiduga imenduvad need üsna teistmoodi, ehkki palju väiksemates kogustes. Teine tuntud näide on kivisüsi ja teemant. Sama keemiline koostis, süsinik, kuid erinev struktuur, mis tuleneb erinevatest moodustumistingimustest. Need moodustumistingimused on olulised ka soolade jaoks.

Kui on võimatu leppida sellega, et mõnedel looduslikel ainetel, näiteks ravimtaimedel või looduslikul soolal, on organismile ühtlustav, tugevdav ja üldiselt positiivne mõju, siis kuidas on lood veelgi peenemate teraapiatega, näiteks aroomiteraapia ja Bachi õieteraapiaga?

Tulles tagasi Himaalaja soola juurde, tuleb tõdeda, et sellel on väga suur fännide ring - nii tarbijate, arstide kui ka teadlaste seas. Nii idas kui ka läänes.

Ja veel rohkem on neid, kelle jaoks on see veel tundmatu.

Himaalaja sool

Himaalaja soolaladestused asuvad 400–600 meetri sügavusel. Need moodustusid sadu miljoneid aastaid tagasi, pärast iidsete merede kuivamist ja Himaalaja mäestiku tõusu. Himaalaja ja Siberi kaevanduste soolad on maailma vanimad ja seetõttu on need kogunud pikaajalist ja väärtuslikku bioenergeetilist teavet. Kunagise tohutu rõhu tõttu on soolakristallid saavutanud ideaalse geomeetrilise kuju, mida sageli võrreldakse vääriskivide struktuuriga.

Erinevalt meresoolast, mida hinnatakse ka saadaolevate mineraalide poolest, ei jõua keskkonna saaste Himaalaja soolani. Meresool võib samuti olla puhas, kuid seda eraldatakse ainult spetsiaalselt kaitstud kohtades ja see on palju kallim.

Himaalaja soola kaevandatakse Põhja-Pakistanis Salt Range soolapiirkonnas, kus on maailma suurimaid Himaalaja soola varud. Vaid väike osa Salt Range’is kaevandatud soolast on nii puhas, et seda saab muutmata ja rafineerimata kujul kasutada toidu maitsestamiseks ja tervise tugevdamiseks. Täpselt selline on „Natur Hurtigi“ sool.

Seda soola hinnatakse eriti mineraal- ja mikroelementide, näiteks kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, raua, tsingi, räni, baariumi või seleeni poolest. Kokku leiab selles 84 sellist aktiivset elementi. India traditsioonilises Ajurveeda meditsiinis kirjutatakse, et Himaalaja soola tarbides saab inimene tagada pika ja tervisliku elu.

Looduslik sool erineb tavalisest lauasoolast oma koostise, konsistentsi ja maitse poolest. Himaalaja sool on palju mahedam ja sellel, kes on tema maitsega harjunud, on raske naasta rafineeritud soola juurde - maitseretseptorid tunnevad tühja toote ära.

Himaalaja soolata on tervislikku toitumist raske ette kujutada. See reguleerib kehas vee kogust, rakkude pH-taset, veresuhkrut, vererõhku, avaldab positiivset mõju seedetraktile ja hingamisteedele, tugevdab veresooni, südant, lihaseid, luid.

Himaalaja soola ei kasutata ainult toiduvalmistamiseks, vaid ka organismi puhastamiseks, tugevdamiseks ja hooldamiseks ning silmade, kurgu ja nina puhastamiseks. Soolavannid sobivad eriti hästi sügelevale, aknele kalduva või ärritunud naha rahustamiseks. Kuna Himaalaja sool väljub kehast kiiresti, puhastab see suurepäraselt sisikonda. Soolalambid eraldavad positiivseid ioone, millel on positiivne mõju hingamisteedele, need aitavad uinuda ja rahustavad (eriti hea vahend hüperaktiivsete laste jaoks).

RETSEPTID
Küllastunud soolalahus on lahus, milles enam sool ei lahustu. See vastab 27-protsendilisele soola vesilahusele, mis sisaldab 27 g soola (umbes supilusikatäis) ja 100 ml vett. See on bioenergeetiliselt tõhusam, kui hoida seda hommikuse päikese käes. Üks teelusikatäis küllastunud soolalahust päevas aitab taastada keha tasakaalu ja tugevdada immuunsussüsteemi. Ära joo lahust puhtalt: sega igal hommikul (tühja kõhu peale) üks teelusikatäis lahust 250 ml veega ja joo. Soolalahus on salendava toimega, seetõttu on eriti oluline juua vähemalt 2 liitrit vett päevas.

Sool väsinud või kuivadele silmadele
Sega 3 supilusikatäit küllastunud soolalahust klaasi leige veega. Aseta selles leotatud rätik suletud ja põhjalikult puhastatud silmadele. Silmad peavad olema suletud.

Nina pesemine
Lahjenda 2–4 supilusikatäit küllastunud soolalahust 200 ml leige veega. Kui nina on kinni, tuleks puhastamist alustada lahtisema ninasõõrmega. Allergilise või kroonilise riniidi korral on soovitatav nina pesta iga päev.

Kurgu loputamine
Lahjenda tassi leige veega 2-3 supilusikatäit küllastunud soolalahust ning loputa suud ja kurku mitu korda päevas.

Sissehingamine
Vala kaussi 2 liitrit kuuma vett ja lisa 1 supilusikatäis soola. Hinga auru umbes 10 minutit asetades näo kausi kohale ja kattes pea rätikuga.

Keha puhastamine õlise soolaga
Keha puhastamine õliga pärineb Ajurveedast. Puhastamise käigus eemaldatakse kehast räbu ja tugevdatakse igemeid. Tavaliselt puhastatakse keha ainuüksi õliga, ilma soolata, kuid sool leelistab suu keskkonda ja hoiab ära bakterite paljunemise, seega on õli-soolaga puhastamine tõhusam.

Pärast väikest soojendamist lahusta 1 tl soola 200 ml päevalille- või seesamiõlis, vala purki ja jahuta. Mälu aeglaselt 1 spl õli ja soola segu, loputa ja lase seista suus 5-15 minutit. Seejärel sülita õli välja ja pese hambad hambapasta ja -harjaga.

Sool külmavillide astu
Kanna küllastunud soolalahust villile väikese harjaga mitu korda päevas. Kui vill on rebenenud, lahjenda soolalahust kergelt veega. Sobib ka määrimiseks hammustustele ja sügelevale nahale.

Sool liigestele ja lihastele
Kuumuta soolapatja ahjus temperatuurini 60–70ºC ja aseta valusale kohale.

Sool jala seenhaiguse vastu
Lahjenda 1 liiter küllastunud soolalahust 2 liitri veega. Leota selles jalgu iga päev 15 minutit. Seejärel kuivata jalad.

Energiajook pärast sauna või sportimist
Klaasi vee joomine, milles on näpuotsatäis soola, taastab keha kaotatud vee ja mineraalide tasemed.

Soolavannid
1% soolavannidel (või jalavannidel) on mitmesuguseid positiivseid mõjusid: need rahustavad, lõdvestavad, taastavad, niisutavad nahka, ravivad ärritunud nahka, puhastavad keha, salendavad ja toidavad keha mineraalidega. Vanni soovitatav kestus on 20 minutit üks või kaks korda nädalas. Dermatiidi või sügeleva nahaga inimestele soovitatakse sellist vanni iga päev. 1% vann sobib ka siis, kui nahal on haavad. Soolalahus ei ärrita nahka, vaid ravib. Pärast sellist vanni ei pea dušši võtma.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė