Kas täisväärtuslik toitumine on võimalik ilma toidulisanditeta?

See küsimus tekib tõepoolest paljudel. Eriti neil, kes loevad tervise ja toitumise alast kirjandust. Toidulisandid on ühed populaarseimad tooted.

Seda küsitakse ka minult sageli. Ja küsimus pole lihtne (milline küsimus inimeste tervise kohta üldiselt on lihtne?). Aga alustame lihtsamast. Leedus elades ütleksin, et toidulisandid ei ole tervisliku toitumise vajalik osa. Kuid tõenäoliselt võib neid aeg-ajalt vaja minna. Eriti talveperioodil, mis on, olgem nõus, pikk.

Miks ma arvan, et saame hakkama ilma pideva toidulisandite annuseta oma igapäevases toidus? Vaatame, millel põhineb vastupidine seisukoht. See põhineb asjaolul, et intensiivpõllumajanduses kasvatatud ja masstoiduainetööstuses töödeldud toidud ei sisalda enam nii palju toitaineid kui varem ja ei vasta inimeste vajadustele vitamiinide ja mineraalainete järele. Rääkimata märkimisväärsest osast meie toidulaua rafineeritud toodetest, mis ei anna mingeid kasulikke aineid, vaid ainult võtavad ära. Lisagem ka elutempost ja murede rohkusest tingitud pideva stressi oksüdatiivne toime ning saame aru, et on vaja rohkem kasulikke aineid ja toidust saab neid vähem. Mis jääb järgi? Täienda oma dieeti vitamiinide, mineraalide, amino- ja rasvhapete, polüfenoolide, kiudainete, klorofülli ja muude kasulike ainetega nende kontsentreeritud kujul. Loogiline ja mõistlik.

Kuid on paar "aga". Toidulisandeid on ka erinevaid ja pole lihtne aru saada, millised neist on head ja millised mitte. Teiseks, kontsentreeritud kujul (veelgi enam - isoleeritud kujul) olevad ained imenduvad kehas halvemini kui toidus sisalduvad, sest inimene on kohandatud sööma seda toitu, mida ta on söönud tuhandeid aastaid, mitte äsja avastatud. Kolmandaks on toidulisanditel paljudes riikides erieeskirjad. Leedus tuleb need registreerida või teatada ning tootele on keelatud kirjutada, kellele need mõeldud on. Annused, mida ei tohi ületada, on ära toodud. Mõnele võib see tekitada usaldust, kuid ma näen selles suurt probleemi. Kuidas saab keelata kirjutada toodetele, kellele need tegelikult loodud on ja millest räägitakse tuhandetes teadusartiklites? Antud juhul pean silmas antioksüdante. Siis väänavad tootjad seda nii hästi kui suudavad. Selle asemel, et müüa puhtaid mustikaid (jõhvikad, granaatõunad, astelpaju jne) võimsa antioksüdandina, lisatakse neile kõikvõimalikke muid aineid, millest võiks pakendil teada anda. Samuti kipuvad reguleerijad vähendama toidulisandite soovitatavaid annuseid tasemele, mis ei saa tervisele käegakatsutavat mõju avaldada, ja siis läheb inimene ravimeid ostma. Süsteem moonutab tõsiselt neid tooteid, mida nimetatakse toidulisanditeks, ja kasutajal tuleb endal palju lugeda ja süveneda, et neist kasu saada.

Lihtsam on süüa kaks õuna, peotäis jõhvikaid ja portsjon päevalilleseemneid. Seda tuleks teha. Siiski ei ole alati võimalik neid tooteid väljaspool masstootmist hankida. Sa ei saa ise korjata, säilitada, kuivatada jne. On neid, kes suudavad seda teha ja kes ei vaja toidulisandeid, välja arvatud juhul, kui arst on määranud konkreetse aine puuduse tõttu.

Kõik teised Baltikumis "pääsevad" enam-vähem teatud naturaalsete toiduallikatele juurde - kes saab väetamata kartulit ja porgandit sugulase aiast, kes pigistab välja astelpajumahla, kes kasvatab ise või ostab ökoloogilist ja väldib seeläbi kemikaale nii palju kui võimalik. Kui me räägime suuremate linnade, Londoni, Tokyo või New Yorgi elanikest, on nende olukord palju erinev. Nende juurdepääs haritud maale (ja seega metsale ja viljapuuaaiale) on eriti piiratud. Seetõttu pole üllatav, et linnainimeste huvi toidulisandite vastu on nii suur.

Millele tähelepanu pöörata toidulisandite kasutamise ennetamiseks? Kui arst määrab toidulisandeid, oleks hea mõte temaga toidulisandite üle arutada, kuna arst soovitab seda, mida teab. Häda on selles, et vaid vähesed arstid pühendavad sellele aega ja tähelepanu.

Sünteetiliste vitamiinide asemel on parem valida naturaalsed vitamiinid. Nagu mainisin, imenduvad need kergemine, neil on väiksem allergiaoht ja neid on väga raske üleannustada. Mõni neist esineb looduses isegi kontsentreeritud kujul. Nagu näiteks C-vitamiin (hapu kirss, india tikker, must sõstar), E-vitamiin - rafineerimata külmpressitud õlid (eriti nisuidud), A-vitamiin - punane palmiõli. Räni - Brasiilia pähklid, magneesium ja kaalium - rosinad ja muud kuivatatud puuviljad, Omega 3 - Hispaania salvei (chia) seemned, linaseemned. Antioksüdandid - praktiliselt kõik maitsetaimed, hea kvaliteediga roheline tee, eriti Matcha. Chlorella ja spirulina on väga kontsentreeritud kasulike toitainete kogum, sealhulgas erinevad aminohapped, raud, jood, klorofüll, B -vitamiinid.

Kuna inimesed omastavad toitaineid elusloodusest paremini kui laborist, valmistatakse kaasaegseid toidulisandeid sageli nii, et taimed või mikroorganismid kannavad mineraalaineid või sünteetilisi vitamiine üle ja muudavad need orgaanilisteks. Näiteks rauda kombineeritakse viinamarjasuhkruga (mahlTugev veri), Engevita pärmi kasvatatakse vitamiinirohke melassi peal ja kasutatakse kuivtoidulisandina. See ei anna mitte ainult head imendumist, vaid ka palju meeldivamat maitset, näiteks Rabenhorst rauapreparaat rasedatele (Raud+ ), kus pole tunda kuulsat musta metalli, vaid maasikamahla.

Ka vanad müüdid varisevad kokku. Kõikjal räägitakse, et D-vitamiin saab olla ainult loomne või sünteetiline. Selgub aga, et seda saab ka samblikest ekstraheerida või pärmiga kasvatada.

Usun, et selles valdkonnas tuleb palju uuendusi, mis lihtsustavad meil hooajavälises ajal elamist. Kuid see ei tähenda, et sööme rämpstoitu ja toitaineid saame ainult toidulisanditest.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė.