Praetud suvikõrvits Guoda järgi

Nüüd on sobiv aeg suvikõrvitsate jaoks! Nad on veel noored ja värsked, krõmpsuvad ja pole veel väsinud. Mõni päev tagasi improviseerisime suvikõrvitsapikniku, mida oli üsna lihtne ette valmistada ja kõik oli nii maitsev. Tõsi, suvikõrvits oli siit samast aiast võtta.

Kasutan väikeseid ja keskmisi suvikõrvitsaid. (Need, mida me ei jõua ära süüa, panen hoiustamiseks keldrisse). Lõikasin umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Küpseta pannil kõrge (kuid mitte maksimaalse) kuumusega, küpsetades mõlemalt poolt paar minutit. Kasutan päevalilleõli, mis sobib praadimiseks. Seda panen ma vähe, ainult selleks, et toit panni külge ei jääks*. Lisan soola (muidugi rafineerimata) ja maitseaineid. Või siis ei kasuta maitseaineid - nii nagu tuju on. Seekord kasutasin Provence'i ürtide segu. Kaunistuseks puista praetud suvikõrvits pärmihelvestega. Vürtsikas!

Sageli tekib küsimus, ja millega neid praetud suvikõrvitsaid süüa? Minu kogemus näitab, et kõige parem valik on ahjus kuivatatud ciabatta (viilud). Selle peale valame head oliiviõli, lisame viilu suvikõrvitsat või patissoni ja suupisteks erinevaid köögivilju. Mul olid tomatid, kurgid, marineeritud kurgid ja petersell. Kõik söödi ära. Kui ciabatta otsa sai, sõime galettidega edasi. Seegi pole paha, aga veidi halvem küll. Must leib maitseb selle roa jaoks liiga tugevalt. Kui tegu pole pikniku, vaid hoopis lõunaga, siis sobib suvikõrvitsa kõrvale keedetud riis: ükskõik milline - valge, pruun, punane, must.

* Raske on öelda, kui vähe on vähe, sest pannid ja kokad erinevad. Siin on õli vaja nii vähe, et toit ei jääks kinni ega kõrbeks põhja. Kuna suvikõrvits peab olema krõbe, mitte vesine. Pärast seda, söömise ajal, lisa maitse järgi oliiviõli. Ma kasutan õli palju (kuigi mu abikaasa ütleb, et temaga võrreldes valan ma vähe).

Retsept pärineb Guoda Azguridienė blogist „Guodos pastebėjimai“ (2016)