Mis määrab pannkookide headuse?

Jahu, rasv, millel me küpsetame, lisandid ja pagar. Pagar on loodetavasti terve, nii et sellega on kõik korras. Jahu, rasv ja lisandid pole väga sageli tervislikud, lihtsalt maitsvad.

Meie jaoks on tavalised pannkoogid, mida sööme kohvikutes ja kodus, olenemata sellest, kuidas need välja näevad, küpsetatud reeglina valgest (sõelutud) jahust. Ja lisaks kaloritele ja maitseainetele pole neis palju muud, sest teravilja toitained eemaldatakse koos kliide ja idudega. Sõelumata jahu, nagu oleme harjunud arvama, ei sobi maitsvate pannkookide valmistamiseks, seetõttu ei küpseta me neist pannkooke. Aga asjatult.

Kui jahu on kvaliteetne, võime küpsetada suurepäraseid pannkooke täistera jahust - need on nii vitamiinide- kui ka kiudaineterikkad ning maitsvad. Kuid jahu peab tõesti olema kvaliteetne. Eelistatavalt biodünaamiline (demeter) või ökoloogiline.

Pannkooke võib samuti ära rikkuda praadides vale õliga. Ma ei räägi mitu korda kasutatud õlist. Räägin ennekõike kõige sagedamini praadimiseks kasutatavast rafineeritud õlist. Sarnaselt teistele rafineeritud toitudele sisaldab see ainult kaloreid ja tuntud „neutraalset“ maitset ning võib sisaldada rafineerimisel tekkinud kahjulikke aineid. Paljud köögid kasutavad toiduvalmistamiseks külmpressitud (külmpressi oliiviõli ehk virgin või esimese külmpressi oliiviõli ehk extra virgin) . Maitse osas on see laitmatu valik, kuid tervise osas see paika ei pea. Extra virgin oliiviõli on kõige väärtuslikum kuumutamata ja seda võib praadida vaid lühikest aega. Ka rapsiõli ei sobi pikaks praadimiseks.

Kõige parem on küpsetamiseks rafineerimata kookos-, palmi-, maapähkli- või päevalilleõli või gheed. Pannkookide tegemiseks sobivad kõige paremini kookosõli ja ghee (ainult et sellega tulevad pannkoogid rasvasemad).

Meil on veel üks võimalus rikkuda pannkooke neid magustades või muul viisil täiendavalt maitsestades. Kuid neid on võimalik täiustada, lisades näiteks kodus valmistatud keedist. Ja kui seda pole, on üsna hea valik looduslikud (rafineerimata!) magusained. Säilitades taime loomuliku maitse, on nad kindlasti magusad. Näiteks oleks keeruline leida magusamat siirupit kui agaavisiirup (on hele või tumedam, intensiivsema maitsega). Ja selle glükeemiline indeks (diabeetikutele oluline) on äärmiselt madal. On raske leida magusa armastajat, kes loobuks vahtrasiirupist. Suhkrupeedisiirupi nimi võib kõlada ebameeldivalt, kuid nimi on petlik - see siirup ei maitse mitte ainult suurepäraselt, vaid sisaldab ka mineraale (näiteks rauda, millest pannkoogisööjatel sageli puudus on). Isegi roosuhkur pole ainult valge, pruun ja pulbristatud. See on täiesti rafineerimata - isegi kristalle ei ole moodustunud. Sarnaneb rohkem liivaga kui suhkruga, kuid hammaste vahel ei krigise. Ja maitse on eriti meeldiv. Inglise keeles nimetatakse sellist suhkrut „active sugar“, saksa keeles „urzucker“, eesti keeles „täistoor-roosuhkur“.

Kas selliseid pannkooke on raske küpsetada? Absoluutselt mitte. Kõik, mida vajad, on jahu, vesi ja kookosõli. Aga võib-olla ei söö neid kõige valivamad sööjad - lapsed? Kindlasti söövad. Ma olen seda ise näinud. Eriti vahtrasiirupiga.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė.